1. Säilitage ülemiste hingamisteede avatus: tuimestatud patsientidel või koomahaigetel võivad keel ja epiglotid keele toestuse tõttu kukkuda neelu tagumisse seina, et säilitada ülemiste hingamisteede ja neelu lihaste sujuvus, mille tulemuseks on ülemised hingamisteed takistus. Kui see on korralikult orofarünksi hingamisteedesse sisestatud, võib esiosa tõsta keelt ja epiglotti neelu tagumisest seinast, et vältida või ravida ülemiste hingamisteede obstruktsiooni. Orofarünksi hingamisteedesse sisestamine ei mõjuta patsiendi emakakaela lülisamba stabiilsust võrreldes teiste hingamisteede ülemise avatuse säilitamise meetoditega (nt tõstmine, alalõug ja hingetoru intubatsioon).
2. Imemist soodustavad patsiendid: pseudobulbaarse halvatuse, neelamisraskuste ja köhimisvõimega patsiendid, pikaajalise voodiga patsiendid, kellel on kopsuinfektsioon komplitseeritud ilma intubatsiooni ja trahheotoomiata, korduv stimulatsioon nina imemisega ja kerge kahjustada nina limaskesta, suuõõne on imitoru kerge hammustada ja imeda ning vastunäidustusi ei kooskõlastata. Pärast orofarünksi hingamisteede asetamist on imemisoperatsiooni meetod lihtne ja suuõõnesse sisenemise sügavus on umbes 5-6 cm sügavam kui ninaõõnes, mis on köhavastuse stimuleerimiseks tõhusam. Kasulik on köha välja hingata hingamisteede sügavast osast ülemiste hingamisteedeni.
3. Kasutatakse hambapatjana: lisaks hingamisteede avatuse säilitamisele saab orofarüngeaalset hingamisteed kasutada ka hambapatjana, et vältida patsiendi suuõõnde sisestatud endotrahheaaltoru ummistumist. Epilepsiahoogude korral ei hoia orofarünksi hingamisteed mitte ainult patsiendi hingamisteid, vaid hoiab ära ka keele hammustamise.
4. Muud kasutusalad: suuõõne ja neelu ligitõmbamise hõlbustamiseks; mõnede patsientide maskide ventilatsiooni korral aitab orofarüngeaalsete hingamisteede rakendamine saavutada maski sulgemist, näiteks hammasteta patsiendil; aitab orofarünksi ja maosisese kanali sisestamisel.